Väravatornid | Stuudio22

Keskaegsed gooti linnad olid iseseisvad, sõltumatud organismid. Linnade elu oli ümbritsevast kõrgete müüridega eraldatud. Linnade väravad ja tähtsamad ehitised samastusid teataval määral inimorganismi osadega. Linnal oli pea, olid jalad. Erlist kohta omasid sellises organismis väravad, just suured väravatornid. Tornidel ei olnud ainult kaitsefunktsioon. Väravatornid olid linna visiitkaardid, mis eri ilmakaartest võimaldasid erilaadset mõistmist. Värav tervikuna oli juba ise sõnumi-kandja. Kahekordsed väravad märkisid füüsilist ja vaimset tasandit, kolmekordse värava puhul läbiti sümboolselt arengu kolm astet. Suur väravatorn tähistas kõrgemat, taevalikku tasandit.

Pärast aastat 1500, pärast Euroopas möllanud katku, hakkas värvatornide algne mõte deformeeruma. Korduvad ümberehitused muutsid väravatorne ja nende ümbruse arhitektuuri. Pidevalt muutus tornide kõrgus ja tornikiivrite kuju. Barokiajastul tornide linnaehituslik mõte hetketi taastus ja isegi täiustus, nii mõnigi ehitis sai alles nüüd oma lõpliku esteetilise vormi, kuid need olid vaid harvad valgusesähvatused saabuva pimeduse eel.

Gooti linnade ümberehitamine ideoloogilise tagamõttega algas juba reformatsiooni käigus. Katoliku maades kulmineerus see Suures Prantsuse revolutsioonis ning uuesti umbes aastal 1860.

Suure hävitustöö tegi Teine maailmasõda ja sellele järgnenud primitiivne, tehnokraatlik „inseneriehitiste“ periood. Kuid isegi tänapäeval teeb muret muinsuskaitsjate ja restauraatorite ähmane ja laialivalguv ettekujutus oma töö lõppeesmärgist. Ja ometi - kui mujal sai lõhkumine sisse täie hoo, taastati Prantsusmaal 1228. aastal asutatud ja 19. sajandiks varemetehunnikuks muutunud CARCASSONNE. Mis siis, et taolise töö üle alguses naerdi, Eugene Emmanuel Violet-de-Duc viis suure kunstnikuna oma unistuse täide ning tuhast tõusis kuulus Katharide Carcassonne. Kahjuks peab mõnel pool haritlaskond sellist taasloomist senini teatriks. Võib-olla on see tõesti teater kõigi oma pseudokulissidega, aga terviku õige mõistmise puhul on lubatud hävinut parandada ja täiustada. Peab meeles pidama ka seda, et tihti planeerisid samad ehitusmeistrid kümneid linnu Euroopas. Puuduva ehitusliku kontseptsiooni võib leida üsnagi kergesti. Tuleb vaid uurida vanu gravüüre. Jaapanis on ehitis ja aedu aastasadu täiustatud. On iseenesest mõistetav, et algne ehituskava ei pruugi sisaldada kogu terviku lõppideaali.

Mida siis kujutavad linna tähtsamad tornid? Esiteks on nad psüühilised mõjutegurid, mis annavad usku arengusse. Need on jõukuse sümbolid. Keskaegse ehituskunsti ime, Itaalia vabalinn SAN GIMIGNANO oli Euroopa kõige uhkem linn oma 72 hiiglasliku taevasse pürgiva torniga. Ta oli kõige jõukam linn. Katk hävitas linna elanikkonna. Tänaseks on vaid 15 torni alles. Pea sama staatus tabas ka rikast vabalinna Revalit. Siit leiame teise keskaegse ime: aastal 1500 oli Oleviste kirik maailma kõige kõrgem ehitis, kõrgem isegi suurtest püramiididest Egiptuses. Oleviste kiriku torn oli algselt 159 meetrit kõrge, nüüdseks 123,7 meetrit.

Nii kirikutornid kui ka suured väravatornid on sümboolsed „taevatrepid“, redelid, mis ühendavad materiaalset ja vaimset maailma. Väravatornidel on sageli isegi otsene paralleel inimesega, kõrgel katuse all kaks akent nagu inimese silmad. Enam dekoreeritud tornidel on kaks ringi päikese ja kuu sümboliks. Leidub isegi keerukaid ornamentaalseid süsteeme, kus märgitakse ära looduse algjõud ja arengu arvulised rütmid. Kasutatud on alateadvuse tasandil mõistetavat märkide keelt.

Torn on eelkõige TAEVA ja meheliku jõu tähis, kuid ootamatult viitab ka Neitsi Maarjale. Meil tuleb vaadata kaugemale tagasi ja me leiame, et torni oli vangistatud Danae, Perseuse ema. Maarja-kultuse kõrgperioodil asendus Danae Neitsi Maarjaga. „TAAVETI TORN“ on põhiline kujund, mis kujutab Neitsi Maarjat Püha lapsega- suur torn, mille külge on ehitatud teine väiksem. Reval ehitati Maarjakultuse kõrgperioodil ning samalaadset kaksiktorni näeme Revali Pika Hermanni kõrval (Olearius, Merian). Praeguseks on väiksem torn lõhutud.

Reformatsioon hävitas Revalis enamiku suuri väravatorne. Neist osa oli siiski alles veel 19. sajandi lõpul. Kuid isegi tänapäeva rekonstruktsioonides puudub Suure Rannavärava põhiline torn, mis ometi on nii Oleariuse kui ka Meriani gravüüril. Revali eriliseks uhkuseks oli ka Nunnavärav, kolmekordne värav, mille algset tervikut võib võtta süsteemina üheksast tornist. Mingil määral oli ta säilinud 1800. aastate lõpul. Masendav, kui väravakompleks asendatakse odava alpimaja taolise hotelliga! Kui me ka loobuksime algse ehituskava taasloomisest, peaks uue ehitise maht, kõrgus ja struktuur järgima algse terviku poolt ettekirjutatud reegleid. Sama kurb on Viru värava saatus. Värav lõhuti maha 20. sajandi alguseks. „Piparkoogimajake“ fotoateljeena ja kroonumaja, mis kohandatud McDonaldsi söögikohaks, on see, mida pakub muinsuskaitse. Täiesti väärtusetu 19.sajandi hoone ei oleks vajanud taastamist. Siin oleks tulnud kasutada nihutatud suure väravatorni kontseptsiooni, võimalusi selleks annavad kas või Rogier van der Weydeni maalid. Torn, kirik, loss või mõni muu suure väravatorni mahuga ehitis võib asetseda väikeste väravatornide vahetus läheduses. Kümnekonna meetri võrra muudetud asukoht säilitaks lõhutud väravatorni endise aktiivsuse algses linnaehituslikus energiastruktuuris.

Suured väravatornid tuleb taastada. Praegu on Reval haavatud organism. Vaevalt saja-aastased majad, mis on väravatornide kohal, ei vaja muinsuskaitset, nad on terviku lagunemise märgid.Gooti suuri väravatorne peeti „öö valvuriteks“. Need olid nagu majakad inimesele, kes oma teed rajas pimeduses, need olid vaimse harmoonia loomise teetähisteks.

Tõnis Vint

Allikas

Ajakiri Ehituskunst 2000/2001 Nr. 29/30